Kiriku ajalugu
Erinevalt teistest diasporaa kirikutest ei olnud selles hoones esialgu armeenia kirik. Varem tegutses seal luterlik Jaani kirik, millest sai 1813. aastal ametlikult seek. Esimene kivikirik ehitati sellesse paika 13. sajandi esimesel poolel. 1237. aastal on seda mainitud püha Johannese leprosooriumi nime all: seal teenindati pidalitõppe haigestunuid, kelle ristisõdijad ravile tõid. Seegimaja asutas arvatavasti Tallinna piiskop ja see allus Tallinna raekojale.
1363. aasta kirjalikes allikates on mainitud, et kaheteistkümnes piiskop lunastas nende patud, kes seegile annetasid ja selle kabelis palvetasid. Kirik oli väike ja ilma võlvita. Kompleksis olid ka elumaja, tall ja saun, mis küll hiljem lammutati. 1449. aastal pühitses Tallinna piiskop Heinrich kiriku koos kõrvalasuva kalmistuga uuesti sisse. 15. sajandi alguses, pärast 14. sajandil tehtud ulatuslikke remonditöid, oli kirik üsna heas seisukorras. Kirik hävis 1570. aastal Liivi sõja ajal ja selle taastamine algas 1648. aastal, mil ehitati torn. Põhjasõja ajal kirik märkimisväärset kahju ei saanud. Suuremad ehitustööd tehti 1724. aastal, kui hoonet laiendati ja ehitati uus torn. Kiriku sisustust täiustati ja torni riputati teine, rohkete nikerdustega kaunistatud kell, mis on säilinud tänini.
Nõukogude võimu ajal kasutati kirikut viis aastakümmet laona. 1999. aastal kanti hoone Eesti kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Viimastel aastakümnetel on sajanditevanuse kiriku ümbrusse kerkinud kõrghooned ja kirik torkab nüüd möödakõndijaile hästi silma.
Välisilme
Ühekorruseline hoone on ehitatud paekivist ja seejärel krohvitud. Hoone on trapetsikujulise põhiplaaniga ja selle pikem külg on suunatud Tartu maantee alguse poole. Barokkstiilis laternatorn ja kiriku viilud on kaetud horisontaalse puitvoodriga. Esifassaadil on ümarkaarega portaal. Hoone viilkatust katavad keraamilised plaadid. Hoone sisemõõtmed on järgmised: see on 14,8 meetrit pikk ning ulatub 4,15 meetrit loodesse ja 5,6 meetrit kagusse. 17. aprillil 2020 tehtud kontrolli käigus hinnati hoone seisundit halvaks.
Sisekujundus
Kirikus on Armeenia apostliku kiriku pühakuid, näiteks püha neitsi Maarjat, püha Gregorius Valgustajat, püha Mesrop Maštotshit, püha Sarkist ja Jeesus Kristust kujutavate teoste koopiad. Armeenia originaalide koopiad on teinud tuntud kunstnik Sergei Minin.
Armeenia kirikukoguduse ajalugu Eestis
Armeenlased asusid esimest korda praeguse Eesti territooriumile elama 19. sajandi keskel. Tänapäeval on Eestis umbes 1500 armeenlast, kellest enamik elab pealinnas Tallinnas, kus on asutatud ka Armeenia apostlik püha Gregorius Valgustaja kirik. See registreeriti Armeenia apostliku kirikuna 11. novembril 1993 ja sellest ajast alates tegutseb seal Eesti püha Gregoriuse kogudus. Kohalik armeenia kogukond võttis selle hoone kasutusele kokkuleppe alusel, mis oli sõlmitud Eesti luteri kirikuga, mida juhtis Kuno Pajula. Selle kokkuleppe järgi jäi kiriku välisilme muutmata, kuid sisekujundus muudeti sarnaseks tüüpilise Armeenia kirikuga. Kirikut aitasid Armeenia kogudusele üle anda Suren Sahakjan ja Vanush Karapetjan. Pärast Armeenia kiriku koguduse registreerimist valiti kirikukogu, kes koordineeriks koguduseliikmete jõupingutusi kirikuelu edendamisel. Kirik restaureeriti aastatel 2000–2001. Sellesse töösse andis suure panuse kirikuvanem Karen Ter-Ovanesjan. Taastatud kiriku ja hatškari pühitsesid sisse piiskopid Yezras ja Arakel Armeeniast.
